.jpg)
Kaasaegne kolmeosaline elamukompleks on uuenduslik segu ajaloolistest ja uusehitistest.
Arhitekt Ra Luhse (Arhitektuuribüroo Luhse ja Tuhal) sõnul on juba mõte kommivabrikusse kolimisest niivõrd ahvatlev, et selle võimalikuks tegemine tasus iga töötundi, mis kulus vanast tehasest moodsa ja isikupärase maja tegemiseks. Sellest, kuidas sündis Klaussoni kommivabriku elamukompleks sündis, räägib arhitekt alljärgnevas loos kui ka rahvusvahelise tellisarhitektuuri ajakirjas Architectum.
Klaussoni Kommivabriku elamukompleks koosneb kolmest hoonest – kahest vanast tehasehoonest ja ühest uuest kolmekorruselisest kortermajast, mis on oma nime saanud ikooniliste disainerite – Aalto, Jacobseni ja Pantoni – järgi.
Piirkond on Tallinna üks vanimaid asustatud paiku, aga ennekõike sai lugu alguse kommivabriku rajamisega selles kohas. Rudolf Klausson oli Eesti üks edukamaid kommi-, šokolaadi- ja küpsisetootjaid ning tema tehase hoovi voorisid mustad kaubaautod pidevalt sisse-välja. Ja sama tihedalt liikusid seal ka inimesed – ehkki tehases kommipoodi ei olnud, müüdi katki läinud šokolaaditahvleid ja küpsiseid väravast inimestele väga soodsa hinnaga. Tollest ajast on säilinud tänavaäärsed paekivist hooned ja pika telliskivikorstnaga katlamaja. Tehase õues laius õunaaed, mille viljadest tehtud moosi kasutati kommide tegemisel.
Nõukogude okupatsioon natsionaliseeris peale sõda tehase ja küüditas omaniku Siberisse. Tootmine liideti teiste kondiitritööstustega ja sai nimeks Kalevi kondiitritööstus. Ehitati ja laiendati tootmist, kahjuks paljud vanad ja väärtuslikud ajaloolised detailid hävitati ümberehituste käigus.
Peale Eesti taasiseseisvumist erastati hooned ja asutati tehas, mis tootis vahvleid ja küpsiseid. Tootmine toimus kuni 2017 aastani, kui tehasel valmisid uued kaasaegsed hooned, Tegevus lõpetati ja koliti linnast välja uutele pindadele.
Peale seda omandas krundi Endover, kellele meeldib arendada vanu ajaloolisi tööstushooneid kaasaegseteks elamispindadeks.
Tüüpilise kortermaja ja tehase erinevus on suur, aga suured on ka võimalused seda ruumi teistmoodi ja huvitavalt lahendada.
Kui me mõtleme tavalisele kortermajale, siis see on projekteeritud põhimõttel seest välja - keskel on trepikoda, kust pääseb korteritesse. See tähendab, et hoone on avatud vaadetele ja valgusele igas vajalikus suunas. Kui me võtame aga krundi piirile paigutatud tehasehoone, siis seal on kõik täpselt vastupidi, liikumine toimub väljaspoolt sissepoole ja vaated ning välisvalgus pole olulised. Samuti on hoonemaht kavandatud lähtudes tootmisest ja seadmetest liiga lai ja kõrgete ruumidega.
Aga sellised ebareeglipärased ja kõrged elupinnad ongi arhitektile huvitavamad ja võimalus on projekteerida ebatüüpilisi lahendusi – läbi kahe korruse lofte ja suuri klaaspindu, mille abil valgust sügavamale hoone sisemusse juhtida. Suur väärtus on ajaloolistel paekivimüüridel, mis on eluruumides võimalikult palju eksponeeritud.
Olemasolev tehasehoone oli väga halvas seisus. Enamasti sai lammutatud nõukogude ajal juurde ehitatud ebakvaliteetsed hooneosad ja välja puhastatud vana ja väärtuslik. Palju nägime vaeva hoonestuse puitelamu ajalooliste detailide taastamisega algupärasel kujul.
Krundile lisasime lammutatud nõukogudeaegse hoonekehandi asemele päris uue kolmekorruselise elamu. Uue hoone katus ja fassaad ehitati tumehallidest Pottelberg 301 Antratsiit Angoob keraamilistest katusekividest. Hoonete vana kanga kombineerimine uute looduslike keraamiliste katusekividega on säilitanud tehase antiikse hõngu ja tõstnud elamispinna kvaliteeti. Haljastatud sisehoov ja maa-alune parkla tagavad vajaliku infrastruktuuri ning ühendavad harmooniliselt kõik hooned omavahel.
Lõpptulemusena saime väga erineva iseloomuga huvitavaid elamispindu. Erineva lahendusega korterid võimaldavad erinevaid elamisviise ja väliruum aktiivset suhtlust. Loodetavasti ajalooline ebareeglipärane keskkond kujundab tulevastest elanikest on omaette kogukonna, kes väärtustest lugu peab!
